Kellavedrud on ka torsioonvedrud ja on vedrutraadist valmistatud väändevarraste otsene vastand. Kui arvestada vedrufunktsiooni jaoks saadaoleva ruumi kuju, siis poolide arvu suurenedes suureneb kella vedru läbipaine, mis tähendab, et radiaalne ruum peab olema saadaval. Need on valmistatud ristkülikukujulise ristlõikega materjalist, mis koosneb kas lehtvaltstraadist või külm- või kuumvaltsitud ribast.
Koormus juhitakse vedrusse jalgade kaudu, mille sisemine raadius on tavaliselt 90 kraadi sissepoole painutatud ja mis on paigaldatud võlli pilusse. Välimise sääre puhul on võimalikud täiendavad säärekuju variatsioonid.
Kellavedrude tootmisprotsessi tulemuseks on üsna selgelt väljendunud "spiraal", kuigi see spiraal ei ole vertikaalne, nagu paljude teiste vedrude puhul.
Kella vedrud peaksid töötama ilma poolidevahelise kokkupuuteta ja seega ilma sisemise hõõrdumiseta. See on võimalik ainult siis, kui vedrule rakendatakse õiget koormust. Kuna läbipaine ja mähiste arv suureneb, tuleks vältida pooli kokkupuudet.
